Vaata lähemalt
Loe katkendit
Oled sa kindel, et see töötab?“ sosistas Walter. Ta hääl kõlas kaunis summutatult. See kõlas summutatult, sest tema, Clara, Fritz ja kuninganna Victoria Biskviit olid end tihedalt kokku tõmmanud ja fooliumpaberisse mähkinud. Nad nägid välja nagumaha kukkunud kummikommid.
„Ma loodan küll,“ sosistas Clara, „see on meie ainus võimalus Manchegost märkamatult mööda hiilida.“
Walter häälitses murelikult.
„Oh häda,“ ütles ta vaikselt. „Minus pole vapruse raasugi. Ja kuldse võtme hoidmisel polnud must mingit kasu …“
Clara libistas käe fooliumpaberi vahelt välja, leidis Walteri oma ja pigistas seda julgustavalt.
„Tõtt-öelda oled sa VÄGA vapper,“ ütles ta. „Ja sa juhatasid meid edukalt siia! Võtme varastamine pole sinu süü – selles saab süüdistada ainult Hiirekuningat ja tema
sekeldamist! Aga me ajame kohe kõik korda.“
See pani Walteri end pisut paremini tundma ning tema ja Clara sättisid end fooliumpaberite sees uuesti paika.
„Olgu,“ ütles Clara (ja ta oleks kohendanud ninal prille, kui ta poleks parasjagu olnud kerra tõmmatud). „Kõik valmis?“
„Valmis!“ sosistas kuninganna Victoria Biskviit.
„Valmis!“ piiksatas Fritz.
„Valmis!“ pomises printsess Ricotta.
„Valmis!“ kahistas Humphrey Metspähkel.
„Ee … vist küll,“ mõmises Walter.
„Hästi,“ sõnas Clara. „Läksime. Edu kõigile!“ Ja nad läksid liikvele.
_medium.webp)
