Meist

Ta oli nupukas ja ettevõtlik mees. Urvaste kirikumõisa (nõnda kutsuti tollal kirikule kuuluvat maavaldust) rentnikuna pidas Julius talu ja käis laatadel pudukaubaga kauplemas; kui riigikord nõudis, tegi talu kõrvalt palgatööd maaparandajana; uuemal ajal aga rajas küttega kasvuhooned ja pikad peenrad ning hakkas lilli kasvatama ja müüma. Selle ilusa ja väljakutseterohke äriga tegeles ta kuni kõrge eani.

Julius abiellus baltisakslasest isa ja eestlasest ema tütre Alliga, vanavanaema eestistas oma nime sünninime Aleksandra, ning koos ehitati maja Urvaste kiriku ja surnaaia vahele jääva oru veerele, nii et osa majapidamisest ja maadest asus künka otsas, osa orus ning osa laius mäe mõõtu künka nõlval, millest alla kihutades võis otse Uhtjärve maanduda.

Mõne aja pärast silkasid majas kolm poissi, kes said nimeks Lembit, Kalev ja Vambola. Aastaid hiljem lisandus neile uus põlvkond poisse ja nüüd ka tüdrukuid ning seejärel veel üks.

Ei kasvanud neil rohtu järve äärde viivad tee- ja laskumisrajad, pigem tekkis juurde; ei saanud kanad oma pesasid peita ega kassiemad poegi varjata; ega jäänud ka hiigelpikad lillepeenrad kastmata ja maasikad rohimata ning karjamaal lehmakoogiballett tantsimata, st kusagilt kuhugi lidudes hoo pealt õigel hetkel üle koogi hüppamata – ja neid kooke oli palju, mistõttu juhtus ka mõningaid ebatäpseid maandumisi; samuti ei jäänud sahvris toidukausid täis, sest söögiaegade vahepeal tuli ennast ka kuidagi kosutada.

Mõned tüdrukud kippusid vahepeal veel lugema ja nad tegid seda palju. Neid võis raamatu seltis näha nii (vihmasel) päeval kui (ilmast sõltumata) öösel, nii kuhugi minnes, kui kusagilt tulles. Kuid neid võis ka üldse mitte näha, kui nad raamat kaenlas kuhugi peitu pugesid.